Jalajälgede juhtum

Sündmuse kirjeldus:

Meie kõige vanema rühma Vihmatäpsude lapsed segasid kokku rohelist värvi musta ja valgega, et saada vähemalt viis toredat rohelist erinevat värvitooni. Lõpetuseks nad segasid kõik värvid kokku ja katsid nendega suured kartongid üleni ära. Kuna pidime veel loovustoas kasutama lauapinda tõstsime kartongid ukse taha põrandale kuivama.

Veidi aega oli möödunud, kui kuulsime meie toreda liikumisõpetaja rõõmsat üllatuslikku küsimust: “ TE TEGITE TÄNA SELLIST KUNSTI?”. Loovustoa õpetaja oli sama üllatunud kui liikumisõpetaja kui nägi jalajälgi põrandal. Kõik lapsed, kes loovustoas toimetasid tulid samuti vaatama, et missugune kunst on ise ukse taga vaikselt sündinud. 

Lapsed olid loovustoas juba alustanud vabamängu luupidega ja kõik hakkas ise edasi hargnema.Tekkis huvi ja soov teada saada ning lahendada põnev juhtum. Uuriti, kuhu jäljed viivad ja mõõdeti oma jalapöia pikkust rohelise jalajäljega kõrvutades ja võrreldi suurust. 

Kuna huvi ja elevus oli nii suur antud teemal, siis oli loomulik, et hakkasime otsima veidi väiksemat ja vahvat kunstnikku – jalajälje meistrit. Lõpuks jõudsime jalajälgede uurimisega ühe väikeste rühma ukse taha. Enne kui rühma sisenesime palusin suurtel veidi olla vaiksemalt, et mitte ehmatada väikeseid. Väikeste rühma õpetaja oli üllatunud, kui astusime sisse ja luupidega põrandat uurisime ning jälgi otsisime. Tal olid juba kõik jalajäljed pestud ja ta ei saanud üldse aru, sest nemad kasutasid samal päeval musta värvi kunstis, aga rühma olid tekkinud rohelised jäljed. Suured otsisid rühmas ja uurisid laste jalgu ning selgus, et ühel poisil olid jalatallad rohelised. Juhtum oligi lahendatud.

Juhtumi selgitus: väikesed, kes käisid saalis liikumistegevuses tulid oma rühma tagasi paljajalu, minnes loovustoa ukse tagant mööda, üks poiss kõndis rohelisteks värvitud kartongidest üle ja tegi toreda jäljeraja majja.

Rada tekitas elevust paljudes ja isegi neis, kes seda vaid piltidelt nägid.

Erinevate osapoolte mõtted juhtumist:

Vihmatäpsude lapsed: See oli ju see! Me olime detektiivid.

Õpetaja Ly: Mis juhtus?

Lapsed: Üks laps kõndis meie värvitud asjadelt üle ja me hakkasime seda asja uurima.

Õpetaja Ly: Kuidas idee tuli, et uurida?

Laps: Et leida süüdlane.

Õpetaja Ly: Mis emotsioonid teis tekkisid, kui selline asi juhtunud oli? 

Lapsed: Põnevus ja avastamisrõõm. Uurimise ajal oli natuke ärevust.

Õpetaja Ly: Kas te arvasite, et see on lapse või õpetaja jalajälg?

Lapsed: Arvasime, et lapse, sest õpetajate jala suurus on suurem.

Loovustoa õpetaja Kaisa: Kogu see sündmus oli väga helge ja ehe hetk laste usaldamisest ja kindlast teadmisest, et lase end üllatada ja kasuta üllatusi võimaliku imelise hetke hoidmiseks.

Direktor Maarika: see oli humoorikas vahepala, mis samas pani minul kohe põlema meie väärtuste peegeldumise tulukese. Kirjutasin töögrupis meeskonnale ja andsin tagasisidet ka infotunnis. See oli lihtsalt nii äge näide sellest, kuidas meie lasteaias on päris elu see, mille kaudu lapsed õpivad! Aitäh, et neid hetki ära kasutate! 

Juhtumi analüüs:

Kui asi juhtus, siis mitte keegi meeskonnast ei hakanud esmalt koristamisele mõtlema, vaid pöörasid selle kohe hoopis õppimise kohaks. Siin tulid esile meie lasteaia väärtused: lapsekesksus, loovus ja meeskonnatöö. Lapsekesksus väljendus selles, et lapsed said võimaluse mõelda, mis juhtus ning katsetada mänguliselt detektiivi rolli ja  probleemi lahendamise oskuseid. Sellest, et õpetaja Kaisa ja teised kolleegid lasid sellel seigal õpetuslikult edasi kulgeda, peegeldus  meie väärtus loovus: lapsed said võimaluse ise tegutseda; õpetajad pidasid silmas, et õppetegevus on improviseerimine koos lastega; lapsed said katsetada ja kogeda. Kogu selle olukorra toredus lasi särada meie meeskonnatöö väärtusel: lapsed tegid meeskonnatööd, kuulasid üksteist ja keskendusid lahendusele, infotunnis  jagasime juhtunut ja andsime tagasisidet ning saime koos mõnusalt naerda.

Antud juhtum on seotud ka Tartu Ülikooli Eetikakeskuse hea lasteaia mudeli aspektiga: lastes kujundatakse  mõtlemise ja probleemilahendamise oskust.

Mõte, mida me kõik võiksime endaga kaasas kanda – usalda lapsi, lase neil ennast juhtida ja ole avatud pilguga täiskasvanu. Kõigest on võimalik midagi loovalt ja mänguliselt õppida. Aita lastel olla nemad ise – kuula neid ja vajadusel abista hea nõuga, mis aitab lastel oma mõtteid ning ideid teostada. Väike vabadus hinges ja olekus nihutab piire ja loob imelisi hetki päevadesse – hoia ka endas väikest last.

Loo autorid: väärtusarenduse töögrupp (Maarika, Marge, Kaisa, Ly, Astrit, Agnit, Sigrid ja Taimi)